Ma arvasin, et see kõik on palju hullem. Et süda tilgub verd, hing valutab ning kogu maailma jookseb kokku, Nii oli umbes 24 esimest tundi. Tööl olles tihkus ikka nutt peale tulla, kui mõtlesin sellele, kuidas ta mul kunagi ikka seal külas käis. Kõndides kodutänaval meenusid nädalavahetuste varahommikud, kui sõitsime koos rattaga minu poole, mina ebamugaval lenksul. Või tagaaed, kus sa alati ootasid, et ma sulle aknast võtme viskaksin. Kõige hea meenutamine viib aga unustusteteele kogu selle valu, enda kaotamise ja ajakulu, mis läks sinna, et seda kõike ilusat üleval hoida ja pidevaid probleemideauke kinni mätsida. Ma arvan, et kõige hullem ongi endakaotamine. Sa ei tunne ennast lõpuks ära- sa oled kibestunud, sa ei suuda voodist tõusta ja miski ei tee õnnelikuks, sest sa ei saa vastu seda, mida sa ise annad.
Ma tunnen taassündi. Ma suudan taas süüa, ma tahan olla oma kodulinnas oma inimestega, ma jäin haigeks, sest mul on pingelangus. Kas on võimalik, et suhe tekitab rõõmu asemel depressiooni? ,,Ma pole mitte kunagi nii õnnetu olnud'' oli mu otsekohene lause sulle. Üksinda on hea olla. Ma saan iseennast alt vedada ja mitte keegi ei saa haiget. Ma saan endale alati parimat seltskonda pakkuda. Ma saan ennast uuesti hakata armastama. Ärge laske ennast nõrgestada inimeste poolt, kes ei suuda ega oska midagi vastu pakkuda.
Ma tunnen taassündi. Ma suudan taas süüa, ma tahan olla oma kodulinnas oma inimestega, ma jäin haigeks, sest mul on pingelangus. Kas on võimalik, et suhe tekitab rõõmu asemel depressiooni? ,,Ma pole mitte kunagi nii õnnetu olnud'' oli mu otsekohene lause sulle. Üksinda on hea olla. Ma saan iseennast alt vedada ja mitte keegi ei saa haiget. Ma saan endale alati parimat seltskonda pakkuda. Ma saan ennast uuesti hakata armastama. Ärge laske ennast nõrgestada inimeste poolt, kes ei suuda ega oska midagi vastu pakkuda.
