if you can only watch one video for the rest of your life, make sure it's this one / vincent

mis on mis / Josephine

Kuidas aru saada tugevast sõprusest või arenevast tunnetest? Kas see, kui me istume kell 5 hommikul sinu köögis, kord vahemaa 3 meetrit, siis 1 meeter, siis peaaegu et kõrvuti ning siis lahku minnes ikkagi mitte kallistades, on märk heast sõprusest või oleme me tõesti nii arad, et viia asju kaugemale. Mis tasemel sa hoolid minust, kui istud peale minu lahkumist kõige rammestava unega veel pool tundi ärkvel, et teada saada, kas ma jõudsin ilusasti koju. Me pole kunagi kallistanud ja jaganud tundeid täis puudutusi, vaid korra tahtsin sulle järjekorras patsu anda õlale, mis kulmineerus tugeva tõukena, mille järel lendasid otsa oma ekstüdrukule. Me võime lamada voodis ning magada kõrvuti nii, et me ei pea minema üksteisele ''kogemata'' vastu. Ning kui kell lööb juba varajast hommikut, siis lõpetame vestlused lausega: ''aga ma arvan, et ma liigun ikkagi koju, oma voodis hea ärgata''. Põnevad on need mängud, kus peaks midagi juhtuma, kuid kus kunagi midagi ei juhtu ja sa ootad, ootad nagu oma esimest süljest rikastatud suudlust. Kas kord näengi lõppu nendel lõpututel armumängudel? Ilmselt mitte, kui ma toitun nendest.

jalgadele // Josephine

Ma arvasin, et see kõik on palju hullem. Et süda tilgub verd, hing valutab ning kogu maailma jookseb kokku, Nii oli umbes 24 esimest tundi. Tööl olles tihkus ikka nutt peale tulla, kui mõtlesin sellele, kuidas ta mul kunagi ikka seal külas käis. Kõndides kodutänaval meenusid nädalavahetuste varahommikud, kui sõitsime koos rattaga minu poole, mina ebamugaval lenksul. Või tagaaed, kus sa alati ootasid, et ma sulle aknast võtme viskaksin. Kõige hea meenutamine viib aga unustusteteele kogu selle valu, enda kaotamise ja ajakulu, mis läks sinna, et seda kõike ilusat üleval hoida ja pidevaid probleemideauke kinni mätsida. Ma arvan, et kõige hullem ongi endakaotamine. Sa ei tunne ennast lõpuks ära- sa oled kibestunud, sa ei suuda voodist tõusta ja miski ei tee õnnelikuks, sest sa ei saa vastu seda, mida sa ise annad.
Ma tunnen taassündi. Ma suudan taas süüa, ma tahan olla oma kodulinnas oma inimestega, ma jäin haigeks, sest mul on pingelangus. Kas on võimalik, et suhe tekitab rõõmu asemel depressiooni? ,,Ma pole mitte kunagi nii õnnetu olnud'' oli mu otsekohene lause sulle. Üksinda on hea olla. Ma saan iseennast alt vedada ja mitte keegi ei saa haiget. Ma saan endale alati parimat seltskonda pakkuda. Ma saan ennast uuesti hakata armastama. Ärge laske ennast nõrgestada inimeste poolt, kes ei suuda ega oska midagi vastu pakkuda. 

isabela / don't date a girl who travels

Või õigemini. Otsi selline, kes seda teeb.
Tal on rohkem pakkuda kui kellelgi teisel.
Ja tõeliselt reisib. Vaimselt. Füüsiliselt. Ihu. Ja hingega.
Mitte vaid selleks, et staatust näidata. Vaid selleks, et armastada, ennast leida, ennast külastada, imetleda, kogeda, mõelda.

Kui nad suudavad armastada tervet maailma nii emotsionaalselt, siis sul ei jää puudu tema armastusest. Kui jääb - siis pane oma prioriteedid paika.

josephine / poole persega elus

Pärast seda kui ma maakolkast pealinna kolisin, siis ma tunnen, et kogu mu elu on üks half-ass. Väike loetelu siis asjadest, mis on, aga samas ei ole. 

half-ass elukoht- oma elu pealinnas alustasin ma Õismäel. Pikk maa küll kesklinna, kuid samas üüri ei pidanud maksma, söök oli külmkapis. Ainuke asi, mis andis soovida, oli inimsuhted. Aprillikuus minu närvid ei pidanud enam vastu ja ideaalne otsus oli kolida peaaegu et südalinna. Korter on imeline, tuba on imeline, oi kui pehme voodi ja suur vannituba, aken aeda. Juulis lõppeb üürileping ja mis minust siis saab.. kes seda teab. Mis minust saab sügisel? Seda oskab, vaid öelda saatus ja see, kuidas ma oma elu ise kujundan. Selline tunne, et osta või karavan ja hakka mustlase elu elama. Või siis otsin rikka Itaalia mehe ja kolin ära Vahemere äärde.

half-ass sõprussuhted- kodulinnas oli mul neljane punt, kellele võisid helistada olenemata kellaajast või päevast, kui oli mure või tahtsid midagi teha. Tulles pealinna avastasin, et aga mul ei olegi ju siin parimaid sõpru, sest teistel inimestel on ammu juba oma kambad või nende ''parimad'' inimesed olemas. Mida teha? Kas jäädagi elulõpuni ringi liikuma oma vanema vennaga? Hetke seisuga on mul siin linnas võibolla 2 inimest, kes on kindlad sõbrad, sest no teadagi levib siin teadagi poolest tõsine haigus nimega ''kes üldse on su sõber''. Neid mõrudaid vilju olen ma piisavalt saanud juba tunda, kus sa arvad, et vau ma nüüd kuulungi sõpradeliigasse, aga sekund hiljem lakstab juba joonlaud vastu näppe, sest ei, ma olen sügavalt eksinud selle osas. 

half-ass vestlused- mõttetute lausejuppide vahetused inimestega, kes sulle ei meeldi või kes sulle korda ei lähe või kellega sul pole lihtsalt midagi rääkida. Üldiselt tulevad need viisakusest või siis kui vaikus on juba nii rõve, et ainuke heli, mis sa kuuled on laeventilaatori undamine. Viimasel ajal olen ma hakanud välja lõikama selliseid olukordi oma elust- kui mulle ei meeldi antud inimene, siis ma ei räägi temaga. Kui inimene on minu arvates igav, ma ei räägi temaga. 

half-ass suhe- mingi hetk ma hakkasin pidama päevikut, kus ma kirjutasin üles kõik päeva positiivsed sündmused. Ühe inimese nimi kordus iga päev. Kui asi aga keeras hapuks, siis lõpetasin ka päeviku täitmise. Ma nimetaks seda suhet soolakurgiks- kurk ei ole värske ja mahlane, samas ei ole ka mõnus hapukas, mida lõikaks hakklihakastme kõrvele. Kas tegemist on lihtsalt naiseliku ülepaanitsemisega, kus ma muudan oma peas kõik hullemaks või on tegelikult kõik korras. 

half-ass töö/kool- septembris läksin kohe ma tööle. Ma armastan raha, ma armastan riideid ja ma armastan, et ma saan elada nii nagu ma soovin. Kuid töö tähendab, et selle juures kannatab ka kool. Poole loengute pealt tööle jooksmine, mõnikord üldse mitte kooli jõudmine, poole tagumikuga tehtud projektid. Kui varem oli võimalus, et tulen töölt ära ja saan kuidagi hakkama, siis nüüd kodust välja kolides pean ma maksma üüri, arveid, mis kankeldab kõik võimalused ära, et ma võiks töövaba elu elada.

vincent / tõsist juttu

“I didn’t want to wake up. I was having a much better time asleep. And that’s really sad. It was almost like a reverse nightmare, like when you wake up from a nightmare you’re so relieved. I woke up into a nightmare.” 

– Ned Vizzini, It’s Kind Of A Funny Story

Ja mõni aeg ongi nii. Liiga kaua. Nüüd tuleb master-häma, aga aga aga..aga.  Seda ongi võimatu lõplikult seletada, kui ise tundnud ei ole. Seda lõputut kurbust, kurnatust, tühjuses rabelemist, motivatsiooni puudust. See kõik vürtsitatud lõputu enesesüüdistamisega, "ma olen lihtsalt laisk" ja "teised saavad ju hakkama" ja nii edasi. Räägitakse, et depressioon on uue aja haigus. Filmide ja igava elu sünnitis, mis moodsale inimesele justkui mugavaks vabanduseks on. Äkki ongi elu oma kiiruses, ebaõigluses, tähelepanematuses, aina suuremates ootutes selle tinginud, äkki on. Fakt on see, et tegu on ühe väga kurja, salakavala ja õela kompanjooniga, kelleta olla lõpuks enam ei oska ega tahagi. See muutub nii koduseks, nagu ustav koer või suur tekk, kes/mis alati olemas on. Algul seest õõnsaks võttev hologrammi tunne muutub pärast asendamatuks. Iga natukese aja tagant tuleb lihtsalt sundmõte, et elu ei peaks ju tegelt selline olema. Oma tundeid või hetkeseisu kellelegi teisele seletada tundub justkui maailma võimatuim missioon. Sest ma ei saa isegi aru. Soovitused stiilis "cmooon, elu ei ole nii raske,  ära mõtle endale probleeme välja" igasuguses variatsioonis aitavad auku ainult sügavamale kaevata, aga on mõningaid asju, mis võivad aidata. Internetisügavused soovitavad näiteks selliseid abinõusi:

Super nice things to do for someone who has depression

- Chances are their room is a disaster and they have 

-846 motivation to do anything about it. Helping them tidy up will make them feel a little less overwhelmed. - Do their laundry. Even small chores seem to pile up when a person is depressed and not having clean clothes won’t make them feel any better. Washing their bedding is also great.

- Try to convince them to go for a short walk with you. There is a good chance they will feel a lot better after.

- If you can’t get them outside, at least open a window for fresh air and let some sunshine in.

- Prepare them a healthy meal with some fresh fruit. Many depressed people fall into bad eating patterns. 

- If they aren’t eating enough, make sure they are taking a multi vitamin since not getting enough of a vitamin causes depression

- Make them a warm, nice smelling bath. Aromatherapy is a great way to treat depression and anxiety. 

- Write them a letter or card to read for when they’re feeling really bad.

- Make them a recovery playlist with some of their favourite songs and anything up lifting.- Make them laugh.

- Make them a cup of tea and sit with them 

- Listen to them and try to understand what they’re feeling.

Mnja, üldiselt nõustun enam-vähem kõigiga. Aga probleem ongi selles, et tegu on ülimalt individuaalse kogemusega, niiet kõigi nende lahenduste või abivahenditega peab ülimalt taktitundeline olema. Näiteks mina olen siiamaani šokis, et ma sellest siin, kõigile näha, kirjutan. Ja minu puhul on üks tähtsamaid asju maailmas see, et mul lastakse üksi olla. Üritustele mitte ilmuda, ilma, et ma peaks mõtlema ajuvabasi valesi, miks ma siis seekord koju jääda tahan. Samas on see nii faking ohtlik olukord, kuhu ma igavesti jääda võin. Oma tuppa, edasi tagasi voodisse rullima, tekk üle pea tõmmatud, vaikuses. Aga loodetavasti elame ja näeme, kas läheb paremaks. Või kas ma õpin paremini cope'ima. Loodame.

vincent / superedukas rulanädal

Kuna ilmad olid enamus päevadest johhaidiiiiid, siis sai lõpuks ometi normaalselt ka sõita. NB: Alati on hea mõte pärast pidu enne hommikust magic hour'it hiirvaikses linnas üksi ringi sõita. 10/10, would recommend.